ivaretto

Presidendipaar — kirss eesti sopameedia sõnnikuhunnikul

Lugesin 24. jaanuari Eesti Päevalehest Rein Siku mõistujuttu „Kentsakas kübar ja kurjustav kuningas” ning sain üleriigilistes päevalehtedes ja uudisteportaalides töötavate kolleegide peale pahaseks. Selgitan, miks, aga enne tsiteerin Evelin Ilvest, kes kirjutas 21. jaanuaril oma Facebooki märkmetes niimoodi:
„Rootsi Riigivisiit on läbi. See on 2006. a. 9. oktoobril ametisse vannutatud presidendi viimane riigivisiit. See on üks olulisemaid riigivisiite Eestile: meie suurima otsese investori ja suurima kaubanduspartneri juurde, poliitilisest ja kultuurilisest partnerlusest ning sajanditepikkusest lähedasest koostööst ja –elust rääkimata. Parim sõit, mis kunagi on olnud, kui tsiteerida delegatsioonis olnud ärimehi. /—/ Delegatsioonis oli 60 inimest ja programmis 3 päeva jooksul 34 kohtumist ja üritust, osa neist ühised, osa eraldi. Lisaks majandusministri, justiitsministri ja eridelegatsiooni eriprogrammid. See oli kahe hetkel arenenud maailma enim inspireeriva riigi võimas kohtumine.”
Tagasi tulles Rein Siku loo juurde: see följetonistiilis kirjutatud lugu heitis presidendipaarile ette kõrki suhtumist ajakirjanikesse ja rahvasse. Jah, lausa rahvasse. Isegi nii kaugeleulatuvaid järeldusi tegi autor. Nimelt „julges” president Toomas Hendrik Ilves öelda paar lauset oma abikaasa kaitseks. Eesti sopaajakirjanduse parimad esindajad olid enne näinud kõvasti vaeva, et riigivisiidi tähtsusest ja sisust rääkimise asemel halvustada Evelin Ilvese rõivaid ning uurida tema taljet. Õelalt, asjatult, ennast naeruvääristades. Võib ju öelda, et see ongi sopaajakirjanduse stiil ja ülesanne ning mis seal imestada, aga oleks siis end tõsiseks ajakirjanduseks nimetanud väljaanded teinud kollase meedia kõrval head tööd ja loonud tasakaalu… Seda kahjuks ei juhtunud, vähemalt mitte arvestatavalt ja silmatorkavalt. Tõsised tegijad olid hambutud ja nüüd mäletabki ajalugu presidendi riigivisiiti Rootsi kuningriiki kui moepolitsei jutumulli.
Ei mäleta mitte ainsamat Eesti presidendi riigivisiiti, kui ajakirjanduse rõhuasetus oleks olnud nii paigast ära. Jah, ilmselt poleks pidanud president kübara–teemasse üldse sekkuma ja sellega ka eespool mainitud tõsise ajakirjaniku paigast loksunud tähelepanu endale tõmbama. Tegelikult president ise ei võtnudki sõna — see oli üks tähtsusetult lühike lõik Ilvese kohtumisest ajakirjanikega, kus Evelini rõivaste kohta temalt muude teemade seas küsiti. ERR tegi sellest eraldi uudislõigu ja nii jäigi mulje, nagu oleks president ise selle teema üles võtnud. Avalikkussuhete seisukohast tegi president vea, et langes küsija tasemele, aga abikaasana käitus nagu mees peab käituma — kaitsma oma naist, keda kaarnakari nokib.
Evelin Ilvese lauseid tsiteerisin alustuseks seepärast, et ta on suurepäraselt kokku võtnud riigivisiidi tähtsuse ja erakordsuse. Presidendi riigivisiidid on üldse harvad — Ilves on käinud ametiaja jooksul alates 2006. aasta 9. oktoobrist kaheksal riigivisiidil. Välissõite on loomulikult väga palju rohkem, kuid need on töövisiidid või ametlikud visiidid — neil ja riigivisiitidel on vahe. Riigivisiit Rootsi kuningriiki oli Ilvese ametiaja viimane. See oli Eestile tähtis, sest Rootsi on meie jaoks nagu hea suur vend, kelle ees oleme tänuvõlglased juba 1940ndate aastate paadipõgenike vastuvõtmise ajast, rääkimata taasiseseisvumise järel saadud tohutust abist ja poliitilisest–majanduslikust toetusest. Rootsi kuningas ja kuninganna on Eesti sõbrad ja oskasid meie sõprust hinnata Stockholmis kuningliku vastuvõtuga, millist pole Eesti võimukandjad kunagi näinud.
Riigivisiidi tähtsust näitas ka meie poliitilise ja äridelegatsiooni suurus ning seminaride–kohtumiste rohkus. See oli lausa Eesti eliidi invasioon Rootsi. Sellel riigivisiidil on kõige otsesemad tulemused ärimeeste vaheliste kontaktide loomise näol, millest saab lumepalliefektina kasu Eesti majandusruum tervikuna. Seega Eesti kui riik.
Selleks, et riigivisiiti kajastada, võtab president alati kaasa ka loetud arvu ajakirjanikke ajalehtedest, veebivälja-andeist, televisioonist ja raadiost. See on tava. Seekordse visiidi tähtsust ja suursugusust arvestades oleksid meie meedia jälgijad ehk rahvas pidanud saama huvitavaid ja tõsiseltvõetavaid kajastusi sellest suursugusest ettevõtmisest, selle telgitagustest, kohtumistest, seminaridel räägitust, kahe riigi suhetest ja ärikeskkonnast, lugema huvitavaist persoonidest (näiteks Eesti delegatsiooni või vastuvõtjate hulgast), värvikaist, kriitilistest, asjalikest, ka lõbusaist jne väljaütlemistest, poliitilistest diskussioonidest… Aga mida me saime? Lugematu hulga rumalaid karjatusi kleitidest ja kübaraist, näpuotsaga vahele mõne normaalse loo, paar reportaaži ja presidendikantselei enda poolt kirjutatud pressiteadete tsiteeringuid. Kui kantselei poleks neid teinud, siis oleks asi päris hull olnud. Toonitan, et räägin nii paberlehtedes olnud lugudest kui ka veebis ning televisioonis ilmunud teabest.
Üleriigiline ajakirjandus pani ise rõhuasetuse valesse kohta, hakkas seda halastamatult võimendama, unustas ära tegeliku sündmuse ja selle tähtsuse ning tagatipuks leidus veel ajakirjanikke, kes süüdistasid presidenti, et ta ei hooli rahvast ja ajakirjanikest. Piinlik lugu. Selle asemel, et ise kirjutada „asjast”, lasti liugu odavail ja madalail teemadel.
Kui keegi tahab väita, et see nii polnud, siis tegin vahemikus 17.–25. jaanuar Eesti ajalehtedes ja veebikeskkonda-des ilmunud riigivisiidi lugudest kokkuvõtte. Jagasin lood kolmeks: meelelahutuslik, kollane ja riigivisiidi sisust ja tähtsusest kaarega mööda vaatavad lood; tõsised lood, millel oli pistmist riigivisiidi sisuga ning artiklid, mis olid vahepealsed.
Tulemus: kollast kraami oli 44 ühikut, tõsiseid lugusid 26 ja vahepealseid 6. Kui tundub, et meelelahutuse ja tõsiste lugude suhe polegi nii paha, siis tegelikult on suhe palju hullem, sest kõik suured ajalehed või nende veebikeskkonnad tsiteerisid samu pressiteateid, mille oli kokku pannud presidendikantselei. Leheneegrite enda tööga ja Rootsis kohalolekuga polnud neil lugudel pistmist. Kui kantselei enda pressiteateid poleks olnud, oleks lugejad visiidist veelgi vähem teada saanud.
See on just see, mida Eesti Vabariigi president Toomas Hendrik Ilves on Eesti üleriigilisele ajakirjandusele ette heitnud — te ei süvene, olete pealiskaudsed, otsite kõmu. Kas presidendil pole siis õigus?
Millegipärast eeldab üks osa meediast, et rahvas pole võimeline kvaliteetset ja tõsist ajakirjandust tarbima. Jah, kui tõsta käed kohe üles ja öelda, et rahvas ju ise tahab kollast sõnnikut, siis polegi head loota. Tuleb tunnistada, et rahvas ongi nõus sõnnikut mäluma, kui see on tema ette loobitud ja „glamuurseks” kaunistatud. Eriti tundub sõnnik sobivat, kui sellele on kirsiks pandud president või tema abikaasa. „Õnne 13” seriaalis on eesti mehe prototüüp Allan, kes ütleb sellistel puhkudel: „Mingi austus võiks ikka olla!”
Riigivisiidist avaldatud 44 kollase artikli juures oli veebis kokku üle 4000 kommentaari (selle loo ilmumise ajaks on kommentaare muidugi rohkem). 26 asjaliku artikli juures vaid 290 ja vahepealsete lugude juures 278. Tõsised lood ei läinud järelikult korda või olid sellised, et ei liigutanud inimeste hingekeeli. See ei oleks aga nii, kui ajakirjandus oleks pakkunud rohkem meisterlikult kirjutatud, huvitava tausta, nüansside, faktide jms täiendatud kvaliteetseid lugusid.
Eesti meedia päästis häbist Eesti Rahvusringhääling, kelle esmaspäevane „Välisilma” saade tegi korraliku ülevaate presidendi riigivisiidist Rootsi. Kirjutavale meediale tegi aga topelt ära Evelin Ilves ihuüksinda, avaldades Facebooki märkmetes üksikasjaliku ja reportaažliku ülevaate visiidi kõigist päevadest. Eelmise aasta pressivaenlase abikaasa tegi leheneegritele korraliku ninanipsu.
Tahtsin selle looga öelda, et enne austustväärivate inimeste ja riigis suurimat austust vääriva institutsiooni üle ilkumist peaksid kritiseerijad tegema ära kodutöö, tõestama enda tõsiseltvõetavust senisest palju paremini ja üleüldse — olema inimlikumad. See kehtib ka kollase meedia kohta, sest keegi nende esindajaist pole sündinud sõnnikulaotajaks. Selleks on nad end ise muutnud.
(Joonistus: Ott Vallik)

Täiskasvanud inimesed ei suvatse muinasjuturaamatuid just tihti lugeda, aga kirikus käivad küll, vaatavad altari ees kostümeeritud plastikust nukke, mis peaksid kujutama Jeesuslast, Maarjat ja kuningaid, kuulavad surmtõsiselt uskumatuid ja veidraid lugusid, võtavad armulauda ja kujutavad ette, et vein on "tema" veri ja kartulikrõps "tema" ihu... Mitte et see halba teeks, aga tahaks, et muinasjuturaamatuid ikka ka loetaks ja see lausa lapselik ettekujutusvõime ei kuluks vaid kirikuskäimisele.

Mu Iraagi abimees teatas just, et ta sai sissesõiduloa Rootsi. Ilmselt see pole elamisluba, aga mine tea. Pole kursis Rootsi seadustega. Ta on end pooleks rebinud, et saada mõnda Põhjamaa riiki elama. Ka Eestisse. Mul on kuskil ta passikoopia, mille ta Iraagist igaks juhuks kaasa andis, et äkki läheb vaja, kui ta siiatulemist taotlema peaks ja mu abi vajab. Ei tea küll, milles see abi oleks pidanud seisnema, aga võtsin paberid vastu.
Hiljuti abiellus ta ühe naisega, kel on Rootsi kodakondsus. Võib-olla oli see big love, aga võib-olla big lie, mul suva. Igatahes tähendab see, et ta on jõudnud eesmärgini ja pole võimatu, et ühel päeval tuleb külla. Nii ta oma teates lubas. Loodan, et saan talle Eestis sama närvikõditavaid elamusi pakkuda kui tema mulle seal pakkus.
Nii, kes mu tuttavatest siis veel võib tahta siia tulla?
Hea sõber Jordaaniast on siin juba käinud ja ei usu, et ta sooviks Eestis resideeruda. Viimati kurtis ta, et siin on võimatu elada, sest kogu aeg peab kartulit sööma ning päikest pole piisavalt. Nagu kilplaste kotis, kuhu taibud püüdsid päikesekiiri koguda, aga välja kukkus nagu tavaliselt. Olen sõbraga nõus, eriti praegu, paar nädalat pärast Lähis-Idast ja äsja õuest tuisu käest tulekut. Sõbral on Ammanis ka liiga suur ja edukas loomakliinik, mille nimel on kõvasti vaeva näinud. Ei usu, et tal on südant sellest loobuda.
Meenub, et Eestisse tahtis hirmsasti tulla mind Jammu & Kashmiris võõrustanud ja lausa kätel kandnud härrasmees. Ta oli lihtne ja suure südamega mees. Oli lausa sündinud teiste eest hoolitsejaks. Tema tahtis siin kokana töötada ja usun, et see kukuks tal hästi välja, sest Srinagaris Dali järvel paatmajas loksudes nägi ta külalise pärast hirmsasti vaeva ja tema tehtud söök oli suurepärane. Tema sõbralikkus ja isetu hoolivus tegid Srinagarist lahkumise valusaks. Tal ei olnud raha kodukohast lahkumiseks ja minu mäletamist mööda vist ka dokumente mitte. Nii ei vea kuidagi Eestini välja. Ehk ongi parem, ega siin tal lihtne oleks.
Indoneesias elav sõber mainis samuti, et Eestisse võiks tulla küll, siin ju ilus elu. Ta oli just maavärina järel kodu kaotanud ja eks sel hetkel tundub iga teine riik köitev. Ta andis mulle kaasa oma kontonumbri, et saaksin talle raha saata, mida plaanisin sõprade abiga koguda. Kas või natukene, et ta saaks koduehituseks tsementi osta, kuigi valitsus lubas seda tasuta anda. Tühja nad andsid. Koju jõudes ja pangas konsulteerides selgus, et rahaülekandeks oleks olnud vaja veel mingeid numbreid. Mingid koodid, et teha rahvusvahelist ülekannet. Neid polnud mul kuskil võtta. Sinna see jäi.
Huvitav, India tuttavaist pole mitte ükski soovinud Eestisse tulla. Ilmselt läheb neil niigi hästi ja poleks mõtet Indias kogutud raha Eestis kaotada.
Kokkuvõtteks: seega, skinhead'id, minge Kuu külge, minu käed on puhtad ja ma pole ühtegi võõramaalast Eestisse meelitanud.
Samas on mul üksjagu tuttavaid, kes on Eestist lahkunud. Loodan väga, et ka selles pole mul mingit rolli. Huvitav, kas see ka skinhead'idele kuidagi korda läheb? Äkki oleks pidanud takistama?

Et eelmise postituse tühjale mulale ka natuke liha peale kasvatada, tegin laupäevase lehe jaoks suure loo õpilaste suitsetamisest. Kogu päeva selle teema sees olles juhtus aga midagi veidrat – tuli tahtmine piip nurka visata. Äkki peakski. Näis. Varsti tuleb puhkus, mil saan rahulikult raamatut kirjutada. Kirjutamise vaheaegadel olen harjunud piipu tegema ja see on isegi natuke rituaalseks saanud, et mõtlen siis kirjutatu peale ja kuidas edasi minna. Seega tuleks piip millegagi asendada. Lähen jooksma, jalutan? Kirjutamise vaheajal? Ega ikka ei jookse küll. Vaatame seda asja veel...
...ja kui ma kuulen veel sõnu "Jänes" või "Järvi", siis ei läida ma mitte ainult piibu vaid midagi suuremat. Ennast näiteks. Loodetavasti on see vaidlus nüüd läbi, sest justkui kõik on sõna saanud ja hääle käredaks röökinud. Piinlik on seda jälgida, aga asjaosalised vist end ise enam kõrvalt jälgida ei oska.

Täna ja mõni päev varem tuli jutuks koolis suitsemise teema. Praegu pidavat koolides nii olema, et õpetajatel on ükskõik, kas õpilased suitsetavad või mitte. Tehakse isegi kooliukse juures suitsu. Õpetajad kõnnivad mööda ja mõni ehk mainib midagi, aga üldiselt ei reageerita. See pidavat olema politsei rida. Kui see on alasetu kuulujutt, siis vabandan, kuigi Tallinnas olen seda korduvalt näinud. Kuuldavasti on Haapsalus ka nii.
Eks ma tossasin ise ka kooli ajal ja just uhke selle üle pole, aga eks see oli rohkem poosetamine. Rokkari ja paha poisi maine juurde pidi ju kindlasti suitsetamine käima, siis oli ilgelt äge. Võib-olla on see praegusel ajal ka nii.
Meil oli küll koolis väga range kontroll. Õppealajuhataja hiilis nagu luupainaja ringi ja püüdis meid vahele võtta. Võttis ka. Mäletan, et ükskord jäime vahele koolist natuke eemal olnud elektrialajaama taga. Üks poiss jälgis nurga tagant, et õppealajuhatajat ei tuleks. See oli 1. septembril, esimesel koolipäeval. Poiss siis teatas, et üks mees tuleb, aga õppealajuhataja see pole, võtke rahulikult. Võtsimegi. Kui mees välja ilmus, selgus, et see oli õppealajuhataja, aga ta oli suvevaheaja jooksul vuntsid ette kasvatanud ja valvet pidanud poiss ei tundnud teda ära. Loomulikult saime käskkirjad.
Ka õpetajad jälgisid suitsetajaid. Tehti koolimaja ümber reide ja nuusutati välisukse peal, kellel on lõhnad juures. Ma ei arva, et nüüd peaks lausa nii tegema, aga päris käega lüüa ka ei tohiks. Igasugune vabaduse piiramine tundus minu kooliajal vastikuna, aga ma ei taha teada, mida oleksime oma lapsearuga teinud siis, kui piiranguid poleks olnud. Tegime niikuinii, aga kindlasti vähem kui keeldude puudumisel oleksime teinud.
Kas keegi oskab öelda, miks õpetajad ja koolid laiemalt enam suitsetamise ja elementaarse korra järgimise järele ei valva? Lihtne on öelda küll, et see on noorte oma asi ja see on kasvatuse küsimus, aga mu meelest need asjad nii ei käi. Ma ei saa küll öelda, et mu kasvatusel midagi viga oleks olnud, aga suitsu kiskusin ikkagi.
Üldse on õpilastel liiga palju vabadusi. Õpetajad ei julge midagi öelda, noored panevad nad kohe paika ja teavad, et õpetajal pole õigust neile suurt midagi teha. Nii olen vähemalt tuttavailt õpetajailt kuulnud. Karm värk.
Meil oli vastupidiselt karm värk, algklassides pandi karistuseks põlvili ahju vahele, nägu seina poole. Mingi sodi oli seal maas, ju selleks, et valusam oleks, aga võib-olla oli see nurk lihtsalt koristamata, ei tea. Tutistamisest üldse ei räägi, paar poissi, kes pidevalt pätti tegid, neid lohistati juustest mööda põrandat klassist välja. Ja suur joonlaud oli paras mõrvarelv. Sellega olen mitu korda vastu pead saanud, näpudest rääkimata, see oli väga tavaline.
Ma ei taha öelda, et nii peaks nüüdki olema – kaugel sellest, sest see oli siis ja oleks ka nüüd väga haiglane karistamine –, aga karistused peavad olema. See ei meeldi noortele, aga mis teha. Kui ainult meeldivuse järgi elada, siis elaksin Indias rannas, kirjutaksin raamatuid, loobiks kividega vareseid ja sööks ainult seafood'i. Aga ei saa, peab siin sitta suusailma taluma ja pennide eest rabama.

Kui kedagi peaks järgnev jutt solvama, siis vabandan ette. Jutt ei ole kellegi solvamiseks, kuigi ilmselt see nii välja kukub. Kui saaks eraldada inimese ja ametiisiku, siis inimese jätaks järgneva teema puhul kõrvale – jutt käib ametiisikust.
Hea juhi headus ilmneb igapäevases töös, kuid eriti tuleb headus esile keerulistes olukordades. Siis, kui on vaja otsustada kiiresti. Otsustada, kas midagi muuta ja kuidas muuta. Valida mitme otsuse vahel ja ka selle vahel, kas üldse otsustada või jätta otsus tegemata.
Kui otsustada, siis peab otsus olema loomulikult õige. Kui õigsusega läheb täkkesse, näitabki see, kas juht on hea või mitte. Juht võib olla muidugi härda südamega või sõbramehetüüpi, kes ei taha kellelegi haiget teha – nii õige kui ka vale otsus võib ju kedagi haavata –, aga kui ühe valusa näpistuse mõju võib pakkuda leevendust paljudele, siis tuleb asi ära teha.
Hea juht on ka siis hea juht, kui ta kõigist oma valitsemisalasse jäävatest elualadest ei tea. Hea juht võtab ametisse nõuniku või alluva, kes tema asjatundmatuse tühimiku täidab. Tekib meeskond, kes viib asja edasi. Vastutab aga juht, sest tema koostas meeskonna. Valed alluvad näitavad juhi valet otsust ning siis ei saa enam öelda, et juht on hea.
Miks ma sellist juttu ajan? See illustreerib olukorda, milles on Haapsalu linn. Koolivõrgu reform on vähegi Haapsalu hariduselust hoolivad inimesed kihevile ajanud. See on mõistetav, sest reform on linna lähiajaloos üks tähtsamaid muudatusi, mis mõjutab nii praegusi õpilasi ja õpetajaid kui ka tulevasi põlvi. Kui nüüd puusse põrutatakse, tehakse karuteene tuhandetele inimestele, kes jäävad seda halva sõnaga meenutama aastakümneteks.
Oleme püüdnud koolireformi teemat Lääne Elus päevakorral hoida, sest see viib linnavõimu ja haridustöötajate arutelu otse inimesteni, keda see puudutab. Nagu Lääne Elu kommentaariumi arvamuste põhjal järeldada saab, ei ole haapsallastel selgust, miks seda reformi vaja on ja kas linna koolidest saadava hariduse tase paraneb. Jah, koolimajad saab korda, sellest on palju räägitud, aga muud mõjud on selgusetud.
Kes neid asju inimestele selgitama peaks ja kes peaks olema reformi eestvedaja? Kes peaks olema see ametiisik, kes suunaks vaidlejaid, otsiks eksperte, annaks nõu, laidaks halbu mõtteid ja kiidaks häid? Kui linnapea oleks haridusspetsialist, siis võiks see olla tema. Linnapea pole aga haridusasjus asjatundja – juht ei pea ega saagi olla kõiketundja. Hea juht peaks enda asemel panema suunajaks selle inimese, kelle ta on linna haridusvaldkonda juhtima seadnud. Haapsalus on aselinnapea–haridusasjatundja Andreas Rahuvarm. Vabandust, Andreas Rahuvarm, aga inimesed pole Teilt kuulnud mingeid selgitusi. Olles kuulnud reformiteemaliste koosolekute ülevaateid ja neil osalenud inimeste juttu, on selge, et Haapsalu linnavalitsuse juhtide hulgas pole praegu haridusasjatundjaid, kes suudaks arutelu suunata.
Olen sel teemal rääkinud linnavalitsuse majas töötavate inimestega ja küsinud, miks aselinnapea ei saa oma tööga hakkama. Mulle on vastatud, et ta vajab veel aega. Valimistest on möödas üle aasta. Saabunud on erakordselt tähtsate otsuste tegemise aeg ja just aeg on see, mida linnavalitsusel pole. Aeg võib ju suuta haavu parandada, aga praegu ei paista küll kuskilt, et aselinnapea Rahuvarm võiks saada ühes oma tähtsaimas tegevusvaldkonnas ka järgnevate kuude jooksul asjatundjaks.
Siit jõuamegi jutu alguse juurde. Linnavalitsus vajab praegu head haridusspetsialisti. Ei-ei, ta on seda kogu aeg vajanud ja vajab ka pärast koolireformiteemaliste otsuste langetamist. Linnavalitsus peab olema kompetentne, vastasel juhul veetakse alt nii enda valijaid kui ka kõiki teisi, kellel pole võimuolijate ametissesaamisega mingit pistmist. Linnavalitsuse kolm tippu võiksid oma mehised pead kokku panna ja võtta vastu mehised otsused, mis lõpetaksid haridusalaste teadmiste ja kogemuste vaakumi linnavalitsuses. Ehk siis otse öeldes: linnavalitsus vajab kiiresti uut aselinnapead, kes tunneks oma tööd, kes oleks haridustöötajate hulgas austatud, kes oskaks öelda ja keda kuulataks. Linnavõim ei vaja aktustel esinevaid, diplomeid üle andvaid või hea lauluhäälega juhte. Vaja on kompetentseid juhte, sest praegu ei tohi mingil juhul asjatundmatusest vigu teha. Linnapea vastutab aselinnapea asjatundlikkuse eest. Näis, kui hea juht meie linnal on.

Maailm on ikka väike. Vaatan praegu ETVst dokki ühest usbekkide tsirkusest, mida nägin mõne aasta eest. See asub ühes väikses enklaavis Kõrgõzstani territooriumi sees. Samad artistid, sama rammumees, samad numbrid. Sattusin sinna mitte just kõige seaduslikumalt piiri ületades. Ei viisat, ei passi (see varastati mult ära). Hullud kirgiisid vedasid salaja üle piiri, tahtsid näidata, kui kõvad mehed nad on. Tollal olid Usbekistanis ja Kõrgõzstanis rahutused ja usbekid ei lubanud ühtegi välisajakirjanikku riiki. Ähvardasid, et panevad aastateks kinni, kui mõne peaks leidma. Ja viisa saamine oli lääneriikide kodanikel tohutu jama. Ega ma muidugi kuskil karjunud, et ajakirjanik olen, aga perspektiiv, et despoodiriiki võib oodatust kauemaks pidama jääda, see väga ei meeldinud. Eks see tegi muidugi reisi huvitavamaks.
Filmi alguskaadrid olid ühest mäest. Seda vist kutsuti draakoniseljaks. Viis teravat tippu üksteise kõrval. Filmis oli see mägi teiseltpoolt ehk siis Usbekistanist vaadatuna. Mulle sattus see ette kirgiiside poolelt. Päris mahajäetud kant, tore oli seda nüüd uuesti näha, kuigi film on tehtud peaaegu samal ajal, kui seal olin. Lisan mõned pildid neist paigust.

 

Filmis oli see buss valge, muidu sama mudel.

Meie praktikant Juhan kirjutab järgmises lehes paikadest, mida Läänemaa inimesed on nimetanud küsitluses ohtlikuks või kuidagi probleemseks. Õhtul oli igav ja käisime Ronjaga paarist kohast läbi.
Üks kohtadest on Vasikaholmil asuv endine Hako tehase territoorium, mis on tõesti potentsiaalne ohukoht. Sealsel vanal kail käivad noored pidutsemas ja vettehüppeid harrastamas. Ehituspraht ja sodi pole aga ilmselt ainult maa peal, äkki ka kalda ääres vees. Pole käinud seal vees, aga aastaid räämas seisnud paigas võib kõik olla. Nagu tellitult, olid ka täna noored kohal. Sain mõned pildid.
Siis võtsime suuna linna külje all olevasse karjääri, kus käiakse samuti ujumas. Ma ei tea, mis selle koha ohtlikuks teeb, sest sealne rand tundus olevat küll rohkem rand kui nii mõnigi siinne ametlik ja poolametlik ujumiskoht. Vesi oli väga läbipaistev ja liiv peenike. On kurdetud, et seal läheb äkki sügavaks, aga see pole mingi uudis. Kui inimesed teavad, et see nii on, siis on ja sellega tuleb arvestada. Igatahes tundus seal päris mõnus ujumiskoht olevat. Kui seal asi kuidagi ametlikuks teha, natuke kõpitseda, oleks mõnus puhkepaik. Seda enam, et inimesed käivad seal niikuinii, harjumuse jõud on suur.
Teel karjääri sõitsime raudteejaamast mööda ja meenus, et üks küsitluses osalenu kurtis, et vaksali juures pargis on pidevalt joodikud, kes pinkidel pralletavad. Inimesed ei julgevat läbi pargi minna. Kõlas reaalse probleemina, millele oli kohe varnast võtta ka tõestus. Tõesti olid seal joodikud, üks põõnas maoli murus, varesed uudistasid kõrval. Politsei võiks sealt aeg-ajalt läbi põigata. Panen neist paigust pildid ka püsti.

 

Kirjutasin just Facebooki Lääne Elu seinale meie suvereporterist Juhanist. Kuna see on mu meelest huvitav nüanss, siis panen siia ka üles. Juhan käis Vormsis üldkogul ja tegi seda rattaga. Läks juba eelmisel õhtul Haapsalust u 10 km (on vist nii palju) Rohukülla, praamiga saarele, sealt kümmekond kilomeetrit ööbimiskohta, varahommikul sealt taas ligi 10 km üldkogu toimumispaika, sealt omakorda sadamasse tagasi ja Rohukülast taas 10 km Haapsallu. Ei mäletagi, et viimastel aastatel oleks mõni ajakirjanik sellisel moel käinud lugu tegemas. Ligi 50 km puhast sporti. Mitte et see hirmus pikk maa oleks ja et keegi poleks varem rattaga Vormsil käinud, aga reporteritöö seisukohast on märkimisväärne.
Tallinna reporterid, mis teil seal vastu on panna?

Haapsalu tähistab Kaia Kanepi võitu niimoodi.