Presidendipaar — kirss eesti sopameedia sõnnikuhunnikul
Lugesin 24. jaanuari Eesti Päevalehest Rein Siku mõistujuttu „Kentsakas kübar ja kurjustav kuningas” ning sain üleriigilistes päevalehtedes ja uudisteportaalides töötavate kolleegide peale pahaseks. Selgitan, miks, aga enne tsiteerin Evelin Ilvest, kes kirjutas 21. jaanuaril oma Facebooki märkmetes niimoodi:
„Rootsi Riigivisiit on läbi. See on 2006. a. 9. oktoobril ametisse vannutatud presidendi viimane riigivisiit. See on üks olulisemaid riigivisiite Eestile: meie suurima otsese investori ja suurima kaubanduspartneri juurde, poliitilisest ja kultuurilisest partnerlusest ning sajanditepikkusest lähedasest koostööst ja –elust rääkimata. Parim sõit, mis kunagi on olnud, kui tsiteerida delegatsioonis olnud ärimehi. /—/ Delegatsioonis oli 60 inimest ja programmis 3 päeva jooksul 34 kohtumist ja üritust, osa neist ühised, osa eraldi. Lisaks majandusministri, justiitsministri ja eridelegatsiooni eriprogrammid. See oli kahe hetkel arenenud maailma enim inspireeriva riigi võimas kohtumine.”
Tagasi tulles Rein Siku loo juurde: see följetonistiilis kirjutatud lugu heitis presidendipaarile ette kõrki suhtumist ajakirjanikesse ja rahvasse. Jah, lausa rahvasse. Isegi nii kaugeleulatuvaid järeldusi tegi autor. Nimelt „julges” president Toomas Hendrik Ilves öelda paar lauset oma abikaasa kaitseks. Eesti sopaajakirjanduse parimad esindajad olid enne näinud kõvasti vaeva, et riigivisiidi tähtsusest ja sisust rääkimise asemel halvustada Evelin Ilvese rõivaid ning uurida tema taljet. Õelalt, asjatult, ennast naeruvääristades. Võib ju öelda, et see ongi sopaajakirjanduse stiil ja ülesanne ning mis seal imestada, aga oleks siis end tõsiseks ajakirjanduseks nimetanud väljaanded teinud kollase meedia kõrval head tööd ja loonud tasakaalu… Seda kahjuks ei juhtunud, vähemalt mitte arvestatavalt ja silmatorkavalt. Tõsised tegijad olid hambutud ja nüüd mäletabki ajalugu presidendi riigivisiiti Rootsi kuningriiki kui moepolitsei jutumulli.
Ei mäleta mitte ainsamat Eesti presidendi riigivisiiti, kui ajakirjanduse rõhuasetus oleks olnud nii paigast ära. Jah, ilmselt poleks pidanud president kübara–teemasse üldse sekkuma ja sellega ka eespool mainitud tõsise ajakirjaniku paigast loksunud tähelepanu endale tõmbama. Tegelikult president ise ei võtnudki sõna — see oli üks tähtsusetult lühike lõik Ilvese kohtumisest ajakirjanikega, kus Evelini rõivaste kohta temalt muude teemade seas küsiti. ERR tegi sellest eraldi uudislõigu ja nii jäigi mulje, nagu oleks president ise selle teema üles võtnud. Avalikkussuhete seisukohast tegi president vea, et langes küsija tasemele, aga abikaasana käitus nagu mees peab käituma — kaitsma oma naist, keda kaarnakari nokib.
Evelin Ilvese lauseid tsiteerisin alustuseks seepärast, et ta on suurepäraselt kokku võtnud riigivisiidi tähtsuse ja erakordsuse. Presidendi riigivisiidid on üldse harvad — Ilves on käinud ametiaja jooksul alates 2006. aasta 9. oktoobrist kaheksal riigivisiidil. Välissõite on loomulikult väga palju rohkem, kuid need on töövisiidid või ametlikud visiidid — neil ja riigivisiitidel on vahe. Riigivisiit Rootsi kuningriiki oli Ilvese ametiaja viimane. See oli Eestile tähtis, sest Rootsi on meie jaoks nagu hea suur vend, kelle ees oleme tänuvõlglased juba 1940ndate aastate paadipõgenike vastuvõtmise ajast, rääkimata taasiseseisvumise järel saadud tohutust abist ja poliitilisest–majanduslikust toetusest. Rootsi kuningas ja kuninganna on Eesti sõbrad ja oskasid meie sõprust hinnata Stockholmis kuningliku vastuvõtuga, millist pole Eesti võimukandjad kunagi näinud.
Riigivisiidi tähtsust näitas ka meie poliitilise ja äridelegatsiooni suurus ning seminaride–kohtumiste rohkus. See oli lausa Eesti eliidi invasioon Rootsi. Sellel riigivisiidil on kõige otsesemad tulemused ärimeeste vaheliste kontaktide loomise näol, millest saab lumepalliefektina kasu Eesti majandusruum tervikuna. Seega Eesti kui riik.
Selleks, et riigivisiiti kajastada, võtab president alati kaasa ka loetud arvu ajakirjanikke ajalehtedest, veebivälja-andeist, televisioonist ja raadiost. See on tava. Seekordse visiidi tähtsust ja suursugusust arvestades oleksid meie meedia jälgijad ehk rahvas pidanud saama huvitavaid ja tõsiseltvõetavaid kajastusi sellest suursugusest ettevõtmisest, selle telgitagustest, kohtumistest, seminaridel räägitust, kahe riigi suhetest ja ärikeskkonnast, lugema huvitavaist persoonidest (näiteks Eesti delegatsiooni või vastuvõtjate hulgast), värvikaist, kriitilistest, asjalikest, ka lõbusaist jne väljaütlemistest, poliitilistest diskussioonidest… Aga mida me saime? Lugematu hulga rumalaid karjatusi kleitidest ja kübaraist, näpuotsaga vahele mõne normaalse loo, paar reportaaži ja presidendikantselei enda poolt kirjutatud pressiteadete tsiteeringuid. Kui kantselei poleks neid teinud, siis oleks asi päris hull olnud. Toonitan, et räägin nii paberlehtedes olnud lugudest kui ka veebis ning televisioonis ilmunud teabest.
Üleriigiline ajakirjandus pani ise rõhuasetuse valesse kohta, hakkas seda halastamatult võimendama, unustas ära tegeliku sündmuse ja selle tähtsuse ning tagatipuks leidus veel ajakirjanikke, kes süüdistasid presidenti, et ta ei hooli rahvast ja ajakirjanikest. Piinlik lugu. Selle asemel, et ise kirjutada „asjast”, lasti liugu odavail ja madalail teemadel.
Kui keegi tahab väita, et see nii polnud, siis tegin vahemikus 17.–25. jaanuar Eesti ajalehtedes ja veebikeskkonda-des ilmunud riigivisiidi lugudest kokkuvõtte. Jagasin lood kolmeks: meelelahutuslik, kollane ja riigivisiidi sisust ja tähtsusest kaarega mööda vaatavad lood; tõsised lood, millel oli pistmist riigivisiidi sisuga ning artiklid, mis olid vahepealsed.
Tulemus: kollast kraami oli 44 ühikut, tõsiseid lugusid 26 ja vahepealseid 6. Kui tundub, et meelelahutuse ja tõsiste lugude suhe polegi nii paha, siis tegelikult on suhe palju hullem, sest kõik suured ajalehed või nende veebikeskkonnad tsiteerisid samu pressiteateid, mille oli kokku pannud presidendikantselei. Leheneegrite enda tööga ja Rootsis kohalolekuga polnud neil lugudel pistmist. Kui kantselei enda pressiteateid poleks olnud, oleks lugejad visiidist veelgi vähem teada saanud.
See on just see, mida Eesti Vabariigi president Toomas Hendrik Ilves on Eesti üleriigilisele ajakirjandusele ette heitnud — te ei süvene, olete pealiskaudsed, otsite kõmu. Kas presidendil pole siis õigus?
Millegipärast eeldab üks osa meediast, et rahvas pole võimeline kvaliteetset ja tõsist ajakirjandust tarbima. Jah, kui tõsta käed kohe üles ja öelda, et rahvas ju ise tahab kollast sõnnikut, siis polegi head loota. Tuleb tunnistada, et rahvas ongi nõus sõnnikut mäluma, kui see on tema ette loobitud ja „glamuurseks” kaunistatud. Eriti tundub sõnnik sobivat, kui sellele on kirsiks pandud president või tema abikaasa. „Õnne 13” seriaalis on eesti mehe prototüüp Allan, kes ütleb sellistel puhkudel: „Mingi austus võiks ikka olla!”
Riigivisiidist avaldatud 44 kollase artikli juures oli veebis kokku üle 4000 kommentaari (selle loo ilmumise ajaks on kommentaare muidugi rohkem). 26 asjaliku artikli juures vaid 290 ja vahepealsete lugude juures 278. Tõsised lood ei läinud järelikult korda või olid sellised, et ei liigutanud inimeste hingekeeli. See ei oleks aga nii, kui ajakirjandus oleks pakkunud rohkem meisterlikult kirjutatud, huvitava tausta, nüansside, faktide jms täiendatud kvaliteetseid lugusid.
Eesti meedia päästis häbist Eesti Rahvusringhääling, kelle esmaspäevane „Välisilma” saade tegi korraliku ülevaate presidendi riigivisiidist Rootsi. Kirjutavale meediale tegi aga topelt ära Evelin Ilves ihuüksinda, avaldades Facebooki märkmetes üksikasjaliku ja reportaažliku ülevaate visiidi kõigist päevadest. Eelmise aasta pressivaenlase abikaasa tegi leheneegritele korraliku ninanipsu.
Tahtsin selle looga öelda, et enne austustväärivate inimeste ja riigis suurimat austust vääriva institutsiooni üle ilkumist peaksid kritiseerijad tegema ära kodutöö, tõestama enda tõsiseltvõetavust senisest palju paremini ja üleüldse — olema inimlikumad. See kehtib ka kollase meedia kohta, sest keegi nende esindajaist pole sündinud sõnnikulaotajaks. Selleks on nad end ise muutnud.
(Joonistus: Ott Vallik)
Lugesin 24. jaanuari Eesti Päevalehest Rein Siku mõistujuttu „Kentsakas kübar ja kurjustav kuningas” ning sain üleriigilistes päevalehtedes ja uudisteportaalides töötavate kolleegide peale pahaseks. Selgitan, miks, aga enne tsiteerin Evelin Ilvest, kes kirjutas 21. jaanuaril oma Facebooki märkmetes niimoodi:
„Rootsi Riigivisiit on läbi. See on 2006. a. 9. oktoobril ametisse vannutatud presidendi viimane riigivisiit. See on üks olulisemaid riigivisiite Eestile: meie suurima otsese investori ja suurima kaubanduspartneri juurde, poliitilisest ja kultuurilisest partnerlusest ning sajanditepikkusest lähedasest koostööst ja –elust rääkimata. Parim sõit, mis kunagi on olnud, kui tsiteerida delegatsioonis olnud ärimehi. /—/ Delegatsioonis oli 60 inimest ja programmis 3 päeva jooksul 34 kohtumist ja üritust, osa neist ühised, osa eraldi. Lisaks majandusministri, justiitsministri ja eridelegatsiooni eriprogrammid. See oli kahe hetkel arenenud maailma enim inspireeriva riigi võimas kohtumine.”
Tagasi tulles Rein Siku loo juurde: see följetonistiilis kirjutatud lugu heitis presidendipaarile ette kõrki suhtumist ajakirjanikesse ja rahvasse. Jah, lausa rahvasse. Isegi nii kaugeleulatuvaid järeldusi tegi autor. Nimelt „julges” president Toomas Hendrik Ilves öelda paar lauset oma abikaasa kaitseks. Eesti sopaajakirjanduse parimad esindajad olid enne näinud kõvasti vaeva, et riigivisiidi tähtsusest ja sisust rääkimise asemel halvustada Evelin Ilvese rõivaid ning uurida tema taljet. Õelalt, asjatult, ennast naeruvääristades. Võib ju öelda, et see ongi sopaajakirjanduse stiil ja ülesanne ning mis seal imestada, aga oleks siis end tõsiseks ajakirjanduseks nimetanud väljaanded teinud kollase meedia kõrval head tööd ja loonud tasakaalu… Seda kahjuks ei juhtunud, vähemalt mitte arvestatavalt ja silmatorkavalt. Tõsised tegijad olid hambutud ja nüüd mäletabki ajalugu presidendi riigivisiiti Rootsi kuningriiki kui moepolitsei jutumulli.
Ei mäleta mitte ainsamat Eesti presidendi riigivisiiti, kui ajakirjanduse rõhuasetus oleks olnud nii paigast ära. Jah, ilmselt poleks pidanud president kübara–teemasse üldse sekkuma ja sellega ka eespool mainitud tõsise ajakirjaniku paigast loksunud tähelepanu endale tõmbama. Tegelikult president ise ei võtnudki sõna — see oli üks tähtsusetult lühike lõik Ilvese kohtumisest ajakirjanikega, kus Evelini rõivaste kohta temalt muude teemade seas küsiti. ERR tegi sellest eraldi uudislõigu ja nii jäigi mulje, nagu oleks president ise selle teema üles võtnud. Avalikkussuhete seisukohast tegi president vea, et langes küsija tasemele, aga abikaasana käitus nagu mees peab käituma — kaitsma oma naist, keda kaarnakari nokib.
Evelin Ilvese lauseid tsiteerisin alustuseks seepärast, et ta on suurepäraselt kokku võtnud riigivisiidi tähtsuse ja erakordsuse. Presidendi riigivisiidid on üldse harvad — Ilves on käinud ametiaja jooksul alates 2006. aasta 9. oktoobrist kaheksal riigivisiidil. Välissõite on loomulikult väga palju rohkem, kuid need on töövisiidid või ametlikud visiidid — neil ja riigivisiitidel on vahe. Riigivisiit Rootsi kuningriiki oli Ilvese ametiaja viimane. See oli Eestile tähtis, sest Rootsi on meie jaoks nagu hea suur vend, kelle ees oleme tänuvõlglased juba 1940ndate aastate paadipõgenike vastuvõtmise ajast, rääkimata taasiseseisvumise järel saadud tohutust abist ja poliitilisest–majanduslikust toetusest. Rootsi kuningas ja kuninganna on Eesti sõbrad ja oskasid meie sõprust hinnata Stockholmis kuningliku vastuvõtuga, millist pole Eesti võimukandjad kunagi näinud.
Riigivisiidi tähtsust näitas ka meie poliitilise ja äridelegatsiooni suurus ning seminaride–kohtumiste rohkus. See oli lausa Eesti eliidi invasioon Rootsi. Sellel riigivisiidil on kõige otsesemad tulemused ärimeeste vaheliste kontaktide loomise näol, millest saab lumepalliefektina kasu Eesti majandusruum tervikuna. Seega Eesti kui riik.
Selleks, et riigivisiiti kajastada, võtab president alati kaasa ka loetud arvu ajakirjanikke ajalehtedest, veebivälja-andeist, televisioonist ja raadiost. See on tava. Seekordse visiidi tähtsust ja suursugusust arvestades oleksid meie meedia jälgijad ehk rahvas pidanud saama huvitavaid ja tõsiseltvõetavaid kajastusi sellest suursugusest ettevõtmisest, selle telgitagustest, kohtumistest, seminaridel räägitust, kahe riigi suhetest ja ärikeskkonnast, lugema huvitavaist persoonidest (näiteks Eesti delegatsiooni või vastuvõtjate hulgast), värvikaist, kriitilistest, asjalikest, ka lõbusaist jne väljaütlemistest, poliitilistest diskussioonidest… Aga mida me saime? Lugematu hulga rumalaid karjatusi kleitidest ja kübaraist, näpuotsaga vahele mõne normaalse loo, paar reportaaži ja presidendikantselei enda poolt kirjutatud pressiteadete tsiteeringuid. Kui kantselei poleks neid teinud, siis oleks asi päris hull olnud. Toonitan, et räägin nii paberlehtedes olnud lugudest kui ka veebis ning televisioonis ilmunud teabest.
Üleriigiline ajakirjandus pani ise rõhuasetuse valesse kohta, hakkas seda halastamatult võimendama, unustas ära tegeliku sündmuse ja selle tähtsuse ning tagatipuks leidus veel ajakirjanikke, kes süüdistasid presidenti, et ta ei hooli rahvast ja ajakirjanikest. Piinlik lugu. Selle asemel, et ise kirjutada „asjast”, lasti liugu odavail ja madalail teemadel.
Kui keegi tahab väita, et see nii polnud, siis tegin vahemikus 17.–25. jaanuar Eesti ajalehtedes ja veebikeskkonda-des ilmunud riigivisiidi lugudest kokkuvõtte. Jagasin lood kolmeks: meelelahutuslik, kollane ja riigivisiidi sisust ja tähtsusest kaarega mööda vaatavad lood; tõsised lood, millel oli pistmist riigivisiidi sisuga ning artiklid, mis olid vahepealsed.
Tulemus: kollast kraami oli 44 ühikut, tõsiseid lugusid 26 ja vahepealseid 6. Kui tundub, et meelelahutuse ja tõsiste lugude suhe polegi nii paha, siis tegelikult on suhe palju hullem, sest kõik suured ajalehed või nende veebikeskkonnad tsiteerisid samu pressiteateid, mille oli kokku pannud presidendikantselei. Leheneegrite enda tööga ja Rootsis kohalolekuga polnud neil lugudel pistmist. Kui kantselei enda pressiteateid poleks olnud, oleks lugejad visiidist veelgi vähem teada saanud.
See on just see, mida Eesti Vabariigi president Toomas Hendrik Ilves on Eesti üleriigilisele ajakirjandusele ette heitnud — te ei süvene, olete pealiskaudsed, otsite kõmu. Kas presidendil pole siis õigus?
Millegipärast eeldab üks osa meediast, et rahvas pole võimeline kvaliteetset ja tõsist ajakirjandust tarbima. Jah, kui tõsta käed kohe üles ja öelda, et rahvas ju ise tahab kollast sõnnikut, siis polegi head loota. Tuleb tunnistada, et rahvas ongi nõus sõnnikut mäluma, kui see on tema ette loobitud ja „glamuurseks” kaunistatud. Eriti tundub sõnnik sobivat, kui sellele on kirsiks pandud president või tema abikaasa. „Õnne 13” seriaalis on eesti mehe prototüüp Allan, kes ütleb sellistel puhkudel: „Mingi austus võiks ikka olla!”
Riigivisiidist avaldatud 44 kollase artikli juures oli veebis kokku üle 4000 kommentaari (selle loo ilmumise ajaks on kommentaare muidugi rohkem). 26 asjaliku artikli juures vaid 290 ja vahepealsete lugude juures 278. Tõsised lood ei läinud järelikult korda või olid sellised, et ei liigutanud inimeste hingekeeli. See ei oleks aga nii, kui ajakirjandus oleks pakkunud rohkem meisterlikult kirjutatud, huvitava tausta, nüansside, faktide jms täiendatud kvaliteetseid lugusid.
Eesti meedia päästis häbist Eesti Rahvusringhääling, kelle esmaspäevane „Välisilma” saade tegi korraliku ülevaate presidendi riigivisiidist Rootsi. Kirjutavale meediale tegi aga topelt ära Evelin Ilves ihuüksinda, avaldades Facebooki märkmetes üksikasjaliku ja reportaažliku ülevaate visiidi kõigist päevadest. Eelmise aasta pressivaenlase abikaasa tegi leheneegritele korraliku ninanipsu.
Tahtsin selle looga öelda, et enne austustväärivate inimeste ja riigis suurimat austust vääriva institutsiooni üle ilkumist peaksid kritiseerijad tegema ära kodutöö, tõestama enda tõsiseltvõetavust senisest palju paremini ja üleüldse — olema inimlikumad. See kehtib ka kollase meedia kohta, sest keegi nende esindajaist pole sündinud sõnnikulaotajaks. Selleks on nad end ise muutnud.
(Joonistus: Ott Vallik)
Recent Comments